Üllatus by Merilin

Taaskord midagi Merilinilt :) Ja ei saa kohe mitte ütlemata jätta, et seekord võin küll enda üle uhke olla :P

Reede, 30. mai.

Ja ongi peaaegu juuni käes:) Veel mõned nädalad ja saab hakata jõululaule kuulama (irw, kes veel ei tea, siis peale jaanipäeva on õige aeg jõuludele mõtlema hakata). Aga mitte sellest ei taha ma veel rääkida.

Nimelt algas päev täitsa tavaliselt. Tüüpiline tööpäev, millele järgnes Superstaaride kontsert. Täitsa OK üritus, kuigi jalad olid täitsa kanged lõpuks. Õpetus: kontserti ajal tuleb võimalikult palju end liigutada. Üllatus üllatus, jube palju kaameramehi oli:) Point: filmiti ühte päeva Birgit Õigemeelega...nii et äkki olen ma isegi telkus:P

Aga nüüd tuleb päeva nael. Teate, et vahel tasub ka postkasti vaadata. Lisaks igakuisele Cosmole võib sealt palju muutki leida. Ja kui te pole siiani saanud mitte ühtegi kirja, siis kõik võib muutuda. Üllatus, minu postkastis oli kiri:) Valge ümbrik, millel oli isegi mark peal. Mis te arvate, mis minu peas toimus. Kes mulle kirjutab? Kolm korrust koduni..aga ma ei suutnud vastu pidada. Juba peale esimesi trepiastmeid oli ümbriku uks lahti:) Hmmm...mis asi see veel on? Nii..läbi paberi kumab midagi graafiku taolist. Esimene mõte..kas mu emme on lolliks läinud, et mulle oma töögraafikut saadab. Ja siis...nähes kohtade nimesid oli järgmine mõte, et mu vanaema saadab mulle rongiplaani, et ma talle külla läheks. Aga mitte kordagi ei tulnud mul mõttesse SEE asi. Mõned astmed enne ust jõudis point blondiini ajju. Minu TIBU kirjutab mulle:) Siis oli kõik selge. Prantsatasin lai naeratus näol diivanile ja vaatasin veelkord ümbriku sisse. Ja mis mulle vastu vaatas: Puhh ja tema sõbrad. Minu lemmik multikas:) Puhh ja tema sõbrad andsid edasi mulle kutse sünnale:) Jehuu...mind kutsutakse peole.

Nüüd mõeldes oleks ma pidanud tibu kohe läbi nägema. Miks ta muidu küsis paar päeva tagasi, kus ma elan:P Aga samas olen ma superhüper happy, et ma ei süübinud tema küsimusse. See poleks ju siis üllatus olnud.

Tuleb tunnistada, et on ainult üks inimene, kes suudab mind nii üllatada. Ja ma jumaldan seda. Üllatused on superluksid. Üllatus peab tulema südamest ja siis, kui seda oodata ei oska.

Soovitus kõigile: õppige inimesi üllatama!

Aga mina säran nüüd veel terve nädala:D

Merilin

Mõttetud mõttetused by Merilin

No nii, pole minu elus viimasel ajal miskit eriti põnevat juhtunud, seega pole ka siia suurt midagi kirjutada. Võiks ju teha sissekandeid stiilis: hommikul ärkasin, läksin tööle, sõin lõunat, sõitsin koju ja keerasin magama.... Aga vot ei tee...
Aga riputan siia nüüd hoopis kellegi teise mõtted ja arutelud. Edaspidi saate tõenäoliselt lugeda Merilini mõtteid, tema enda sõnul lausa järjejutuna ;)
Aga nüüd siis asja juurde:

Minu loogika ei olegi samasugune (järjejutt).

Kõik algas 19. Aprillil, vähemalt minu jaoks. Juba siis ütles sisetunne, et asjad hakkavad muutuma. Üritasin seda ka talle selgeks teha, aga ta vaidles mulle kogu aeg vastu. Ma olen ju alati rääkinud, et minuga pole mõtet vaielda. Kui ma midagi ütlen, siis nii see ka läheb. Paar nädalat seinaga rääkimist ja lõpptulemus täpselt see, mida oodanud olin. Alguses olid mõned pistelised kohtumised. OK, väga kena...seda mu mõistus veel võtabJ Möödusid nädalad ja asi läks aina imelikumaks (vb see on lihtsalt mulle müstiline). Juba leidis ta tee naabertuppa. Noh ok..ennegi on seal teisi ööbinud. Aga nüüdseks on see lausa igaõhtune rituaal. Tuvide elu on põnev...aga ma arvan, et tuvid peaksid omaette elama. Olen kategooriliselt selle vastu, et ma peaksin tuvidega koos elama. Mind on küll rahustatud, et seda ei juhtu. Arvata on..sest tahes tahtmata kolib üks meist lõpuks välja. Aga senikaua on suht nõme ka see, kui ma ei saa laupäeva hommikul pidzaamas mööda elamist ringi tuuseldada. Sest äkki astub teisest toast välja üks tuvi ja siis on suht mark. Jah ma olen püüdnud oma loogikat muuta. Et sorry, see on minu kodu..sina oled siin võõras ja kui sulle ei meeldi, ära vaataJ Ma pidasin nädala vastu..enam ei suuda.

Järgmine müstiline asi. Tuvi tuleb ja läheb siis, kui mina maganJ Kas on põhjus selles, et ma olen liiga hirmuäratav? Vaevalt, pigem kardetakse, et ma hakkan oma arvamust avaldama. Sest nad teavad, et mulle miski ei meeldi. Kuigi ta väidab, et saab minust aru..siis ma ausalt ei usu seda. Ta võib ju öelda, et ei taha minu elu ebamugavaks muuta..aga samas ta ei võta ka midagi ette. Mis ma siis arvama peaks. Puhas aja raiskamine see rääkimine. Parem hoian kõik endas.

Tekib küsimus, mis mind siis häirib. Esiteks see, et sellise elu jaoks on korter vale planeeringuga. Lasnas olin ma vähemalt eraldatudJ Teiseks see, et minu loogika kohaselt on lausa ebanormaalne istuda terve päev või õhtu oma toas. Sest liikuda ei saa ju...kuri Merilin vaatab tapva pilguga..irwirw. Loogiline oleks see, et tuvid saavad kogu elamist kasutada. Hommikul koos kohvi nautida...õhtul peale tööd koos seebikaid vaadata ja maitsvat vormirooga valmistada. Aga sellise tuvid +1 elu puhul pole see võimalik.

Inimesed ongi erinevad. Mis ühele tundub normaalne on teise jaoks täiesti vastuvõetamatu. Võib-olla ma hoolin liiga palju neist. Sest mina ei suudaks nii elada..ja ma tahaks, et nemad ka end mugavalt tunneks. Mul võiks ju olla suva..aga ma ei saa. Kas ma tõesti üritan luua ideaalset maailma? Ma tahaks, et ma suudaks endast üle olla. Mul lausa keelatakse ultimaatumeid esitada...aga ma ei saaL Võib-olla tunnen ma end üksikuna...sest olen kaotanud ühe tähtsa inimese oma elust. Nüüd olen ma igavesti teisejärguline. Olen üritanud end selle mõttega harjutada..ja leian endale teisi kaaslasi, kellega aega veeta. Ma tean..me kõik saame suureks, aga ikkagi on kurbL Appi, ma olen isekas. Täpselt seda mul oligi teada vaja:S

Ühesõnaga mõtted said hetkel otsa..ma nüüd mõtlen selle üle pikalt..ja kohe kohe on tulemas järg....

Kallid

Merilin

Tehtud!

No nii, kes vähegi raadiot kuulab või telekat vaatab teab, et esmaspäeval oli suursündmus kõikide nende jaoks, kes kümmekond aastat tagasi andunult 5 ameerika poisist koosnevat bändi fännas, nende postreid seinale kleepids jne. Ehk siis toimus Backstreed Boys´i kontsert Saku Suurhallis.
Esmakordselt telekast kontserdi reklaami nähes tekkis heldimus. Elavalt tulid silme ette mälestuspildid aastate tagusest ajast.
Toona oli eluliselt tähtis, et toa seina kaunistaks võimalikult palju postereid, mis saadud ükskõik millise hinna eest. Kuna jagasin tuba vanaemaga oli minu toapoolel tapeeti asendamas posterid, kui tuba ümber tõstetud sai ja toapooled vahetusse läksid, siis sain võimaluse ka teise poole toast postereid täis kleepida. Ja kuna vanaemal polnud südant mu noort hinge traumeerida jäid ka tema toapoolt kaunistama pildid tagatänava poistest ning ka teistest, tollal "kuumadest" tegelastest. Naljakas mõeldagi, et toona sai kõrvuti kleebitud nii Spice Girl´id, Di Caprio, kodumaised lemmikud Rumalast Noorkuust jne jne. Teiste seas leidis koha ka vaieldamatu lemmik Adrian Paul filmist Highlander. Mäletan, et tunde sai veedetud sõbrannaga mängides, et oleme ka surematud ja ainus viis meie tapmiseks on teiste surematute poolt mõõgaga pea maha raiumine.
Ah jaa toapoolte vahetusest vanaemaga veel nii palju, et kuna ta minu pilte maha ei võtnud siis nn kompromissina lisas ta minu nn wall of feim´ile omapoolselt Seelikuküttide posteri, mida kaunistasid siis bändi liikmete autogrammid :) Kusjuures.... üks BSB poiste poster on vanaema juures seinal siiani :) Aasta jagu tagasi pidas tädipoeg oma sünnipäeva vanema toas ja oi seda arutelu siis teemal, et oh ohh su memm fännab sellist muusikat :) Kuigi jh tuleb tunnistada noored mehe hakatised pidid bändi nime enne googeldama, et aimu saada kellega üldse tegu on, sellest generatsioonist on Bäkude musa ju mööda läinud aga sel ajal, kui mina nende vanuses olin sai neid ikka korralikult fännatud nagu ühele tublile pubekale kohane :)
Praegu ajab ikka naerma küll, kui meenub kuidas sai iga jumala päev käidud kohalikus poes ainult selle pärast, et seal müüdi BSB-de kleepsudega nätse. Iga kord polnud raha, et toona 70senti maksvat nätsu endale lubada aga kohal pidi käima selle pärast, et kontrollida ega karp mille sees need nätsud asetsesid juhuslikult tühjaks pole saanud. Karp ise oli ju väärtus omaette, kenasti poiste pilte täis trükitud ja puha. Minu vaev tasus ennast lõpuks ka ära, selle karbi sain ma endale! Oi, oi kui uhke oli olla, kui kogu ülejäänud BSB poisse puudutava nänni selle karbi sisse panna sai.
Veidi raskem oli muusika kätte saamisega. Kaua-kaua sai raadio kõrval passitud, eesmärgiga mitte maha magada mõnda nende laulu algust. Lindistada oli ju vaja :) Lisaks oli ühel sõbrannal isa, kes pidevalt Venemaal käis ja sealt siis nn odavaid plaate tõi. Minul ei olnud kunagi sellist raha, et endale originaali lubada, kuid mu onul oli tolle aja mastaapides suur ja uhke muusikakeskus mis võimaldas siis CD-lt kassetile ümber kopeerida ja nii sain minagi oma pisikese duubelmakiga nende albumeid kuulata :)
Isegi telekas tollel ajal eetris olnud saadetesse sai korduvalt kirjutatud ja soovilugusid tellitud (tuli ette ka seda, et sitsisn oma duubemakiga teleka ees, kamandasin kõik vaikima ja ootasin lindistamise võimalust). Ei mäleta nüüd enam täpselt kas oli tegemist saatega "Muusika Sinule" või mõne muu analoogse asjaga, kuid selgelt on meeles see, et hullult sai vaeva nähtud ja tapeedirullile suuret Backstreet Boys maalitud, see südamete ja muu jamaga ära kaunistatud ning siis sinna saatesse lähetatud. Hullult uhke oli olla, kui saatejuhid selle siis eetris lahti kerisid ja kõigile näitasid :) :) :)
Ehk siis igavene tants ja trall oli nendega. Muidugi sellest, et nad Eestisse esinema tuleks ei osanud me isegi mitte unistada. Fännasime niisama :) Aga kaua sa ikka tobe oled, sai suuremaks kasvatud ja tegelema hakatud nende asjadega millega tänapäeva pubekad tegelevad juba vanuses, mil meie veel nukkudega mängisime ja BSB-sid fännasime :)
Aga nüüd siis tagasi selle juurde, kui esimest korda reklaami nägin :) Hetkeline nostalgia hetk muidugi kohe tekkis aga ega esimese hooga polnud sellist mõtet, et jookseks kohe piletit ostma. Majanduslik mõtlemine sai hetke emotsioonist võitu. Mingi hetk hakkasin aga uuesti mõtlema, et võiks ju ikkagi minna, lapsepõlve suur unistus BSB-d lives näha oli ju käegakatsutavaks tehtud. Otsustavaks sai vist hetk, mil Merku teatas, et temal on pilet ostetud. Sellega seoses kadus ju üks, enne tugevalt mitte minemise kasuks rääkinud fakt: üksi ikka ei viitsi minna ju:) Kuid ega ma peale seda ka veel ummisjalu piletit ostma sööstnud. Sai ikka põhjalikult nn poistega rahakotis nõu peetud :) Lõpuks tegin südame kõvaks ja ohverdasin säästudest ning ostsin endale selle pileti. Ise veel mõtlesin, et küll oleks kahju kui ma pärast kahetsema pean oma otsust.
No pilet ostetud, ei jäänud muud üle kui kontserti ennast ootama jääda. Esmaspäeval sitsisin siis kenasti poole 6ni tööl ja siis Merku juurde. Otsustasime, et enne "suur sündmust" lähme ajame Hessis ennast räpsu ka täis. Ja no elamus pidi ju ikka täie raha eest olema, nii saigi ikka suured eined tellitud, et ikka oleks võimalikult palju vedelikku sisse kaanitud ja saaks mõnusalt wc järjekorras passida :)
Suurhalli jõudes oli avanev pilt üsna ootuspärane, mõned üksikud meessoo esindajad (naersime omavhel, et mehed kes sellele kontserdile tulevad on küll kas tuhvlialused või meessoole suunatud seksuaalse orientatsiooniga) ja suurem enamus naisi kes suuremas enamuses ikka juba üle 20 aasta vanad. Eks oli ka nooremaid ja vanemaid, kuid enamuse publikust moodustasid just minusugused nostalgikuid :)
Võtsime siis aga kenasti kohad sisse ja hakkasime ootama. Üsna naljakas oli vaadata, kuidas saalis kisa lähti läks kui keegi lavapeal veidikenegi liigutas :) Lõpuks, kui selg juba seismisest valusaks kippus jääma tuli lavale soojendusbänd. Iseenesest vahvad poisid, mis sest, et vähemalt minul polnud õrna aimu kellega tegemist. Aga lood olid rütmikad ja aukartust äratas kuttide lavaline liikumine, polnud küll mingit organiseeritud koreograafiat, kuida nad lihtsalt kargasid nii palju ringi, et suutsid katta kogu lava. Lisaks oli neil nunni väike bassimängiga, kepsutas ringi nagu väike pärdik ja oli lihtsalt nummi :D :D:D
Peale poole tunnist soojendust sai jälle oodata, tehnika oli ju vaja välja vahetada ja tont teab mis veel. Kuid lõpuks olid nad kohal. Ei saa öelda, et nad suurt muutunud oleks, veidi vanemad küll aga muus osas ikka need samad BSB poisid. Omaette elamus oli trügimine mis rahva sees toimus. See oli ikka nii julm, et lõpuks tekkis lausa hasart, vot ei lase endast kedagi enam mööda ja kõik! Usun, et sealt said paljud nii mõnegi sinika. Üsna varsti peale BSB alustamist lasi keegi kuskil pipragaasi ju selleks, et ise tekkinud segaduse käigus lavale lähemale pääseda. See kraam nööris kurgi ikka nii kinni, et tükk aega sai läkastada. Õnneks töötas ventilatsioon üsna hästi ja suutis selle jama õhust eemaldada, kuid sellele idikale kes seda seal lasi tahaks küll füüsilise noomituse teha. Ok oled fänn, so? teised on ka... ja kui tõesti nii suur fänn oled siis oleks võinud ju varem kohale kobida, et esimesse ritta pääseda... aga nu see selleks ...
Mingi hetk mõtlesin seal rahvamassi keskel, et küll on tore, et ma 2 aastat olen igal hommikul bussiga nr 13 lasnamäelt mustamäele sõitnud, samasugune olukord nagu seal bussis igal hommikul oli ka kontserdil, nii et see ei seganud minu kontserdielamust :) Vahva oli kuulata kõiki neid vanu lemmikuid, mis endalegi üllatuseks, ikka veel peas olid ja seega neid ka usinalt kaasa lauldud sai. Ka uued laulud tundusid põnevad, kui mõni päev meeles on siis peaks nalja viluks netist sikutama neid, saaks võrrelda kas ja kuidas nende looming muutunud on.
Aga noh, eelpool kirjeldatud olukorrast tingituna olid kontserdi lõpuks läbi higistatud kõik seljas olevad riided ja peas oli ainult üks mõte: SAAKS RUTTU PESSU!!! Õnneks saime suurhalli juurest autoga minema ja seega jäi meie jaoks ära see "ülim mõnu" rahvast täis trolliga sõita. Teepeal sai muljeid jagatud ja mõnda kõrvu kummitama jäänud viisijuppi ümisetud. Peale pesu oli taaskord valge inimese tunne ja siis sain ikkagi tõdeda, et ma ei pidanudki oma otsust kahetsema. On palju selliseid lapsepõlve unistusi, mis jäävadki täitmata aga seekord oli mul ja sadadel teistel minusugustel võimalus üks neist siiski täita. Mis sest, et unistus ise oli ammugi mälestuste riiulis paksu, paksu tolmukorra alla kadunud...

Peavalu lasteaiaga.....

Nagu enamus teavad sai mõni aega tagasi elukohta vahetatud, lasnamäe betooni vahelt otse metsa... mõnus. Ei mingied venelasi, närvihaigeid naabreid ja perverdist kajakaid :) See eest aga ehe loodus: maja kõrval tiigis kobras, metsas kitsed, jänesed, rebased, põdrad ja igasugu muud elukad, kes ei pea paljuks ennast ka näidata. Peaaegu iga päev näeb mõnda tegelast, rabakana on juba igahommikune tervitaja tööle sõites :) Isegi nugise nägin oma silmaga ära, valis teine just sellise aja jooma minemiseks, kui mina veehoidla kaldal uisutamas käisin... Lisaks põnevatele metsloomadele on minu jaoks lausa hindamatu väärtusega privaatsus... lähimad naabrid on umbes 2 km kaugusel ja see juba on midagi. Kui tuju peaks tulema võiks kasvõi palja tagumikuga mööda õue ringi lipata ja keegi kurat ei kobise :)
Aga mitte sellest ei pidanud ma ju rääkima.... Elukoha vahetusega seonduvad kahjuks ka ebameeldivamad pooled... see, et teekond tööle pikenes 30km võrra polegi kõige hullem traagika, sest lahkun kodust ainult 15 mintsa varem, kui lasnamäel elades aga tööle jõuan samaks ajaks. Probleemiks on saanud aga hoopis Merybeli lasteaias käimine. Lasteaed lasnamäel on tore küll aga logistiliselt asub see meie jaoks ikka väga kehvas kohas... Seega tekkis mõte, et paneks ta siis kodu lähedale Kuusallu lasteaeda... hommikul koolibuss viib ja õhtul toob tagasi ka, mugav ja ajasäästlik, seda enam, et noorem seltskond enivei käib ju iga päev selle sama bussiga Kuusallu kooli, laps ei peaks ennast üksikuna ka tundma omad oleks koguaeg seltsiks. No mõte iseenesest aus ju... kuid nagu tavaliselt ikka on olemas see kurjakuulutav AGA.... nii ka selles loos... Võtsisn siis kätte ja helistasin sinna lasteaeda, et uurida kas ja mis tingimustel on võimalik last nende juurde saada. Kõigepealt olid kaigasteks kodarates ebaõnnestunud katsed juhatajat kätte saada, kuna tema telefon otsustas ennast faxi peale lülitada nii pea, kui keegi sisse helistada püüdis. Lõpuks helistasin mingil suvalisel numbril mille nende kodulehelt leidsin ja peale mitmeid minuteid väldanud suunamisi ja erinevate inimestega rääkimist sain ka kauaoodatud juhataja toru otsa. No rääkisin siis oma mure ära, et tahaks last teie lasteaeda panna ja seega sooviks teada mis tingimused jne... Tädi kuulas kenasti ära mind ja siis teatas:"Tooge meile avaldus sooviga laps meie lasteaeda panna ning koopia lapse sünnitunnistusest, kui hästi läheb siis 2-3 aasta pärast võtame Teiega uuesti ühendust!" .............................. Säh sulle siis................... Esimese hooga ei osanud ma ei ööd ega mütsi öelda ja esimene asi mis pähe turgatas sai ka torusse öeldud, ehk siis, et selle aja peale pole meil seda kohta enam vajagi, sest siis läheb laps juba kooli :) Selle peale tädi kohe uurima, et kui vana laps siis on, saanud vastuse teatas, et noh heal juhul koolieelsel aastal saaks koha, sinnani peate ise hakkama saama... Ja sellega kõne ka lõpetati. Hiljem sain teada, et koolieelsesse rühma on omavalitsusel kohustus lapsele koht tagada, eks siis sellest ka tädi ülevoolavalt "lahke" lubadus et heal juhul ehk... Negatiivselt mõjus ka tädi suhtumine, no kui pole kohti siis tuleb seda mõista aga minu arust peaks ühels lasteaia juhatajal ikka elementaarsest viisakusest olema miskit külge jäänud. Ei teki just eriti suur usaldus sellise koha vastu, kus isegi juhataja ei mõista teiste inimestega normaalselt suhelda... mind pani küll mõtlema, et ei tea kas olekski tahtnud oma last panna sinna, äkki on kasvatajad ka kõik sellised nähvitsad... aga nu see pole teema enam....
Kuna variant aasta oodata ja siis ehk saada koolieelsesse rühma koht meile üldse mitte ei sobi siis tuleb jätkata misiooni "Leia lapsele uus ja logiostiliselt paremas kohas lasteaed!"
Uus idee näeb siis ette, et otsime Bellale kohta mustamäel asuvatest lasteaedadest. Õnnestumise korral saan ta hommikul kenasti aeda viia ning ise tööle ja peale tööd oleks hea lähedal laps jälle aiast ära tuua, et siis koos koju sõita. Kaoks vajadus teha põige lasnamäele, et laps lasteaiast kätte saada, ning ühistransaga liikudes oleks see tunduvalt mõistlikum variant. Kuid noh elame näeme, hakkan aga lasteaedu läbi helistama ja loodetavasti ikka leiame koha. Bellaga sai juba seda lasteaia teemat arutatud ja seletatud, et tänu meie elukoha muutusele tuleb ka suure tõenäosusega lasteaeda vahetada. Arvatavasti tänu sellele jutuajamisele tuli laps hommikul mulle sülle, peale seda kui olin ta äratanud ja öelnud, et lähme lasteaeda, ning küsis: "Emme, kas siis on minujaoks kohta!" Tundus teine nii õnnetu ise seejuures, ei tea, kas tegin vea, et selle üldse enne teemaks võtsin kui midagi kindlat selgunud on.... nüüd äkki mõtleb, et tema jaoks ei olegi kusagil kohta.... loodetavasti siiski mitte... õhtul koju jõudes on ta selle ehk juba unustanud, kui ei siis tuleb veelkord selgitustööd teha...

Niih, nagu eestlastele kombeks räägitakse ikka ilmast ja ei saa minagi teisiti. Meeletult mõnus suvine ilm üllatas meid juba eelmisel nädalal, suure mõnuga sai talve vammused ära panipaikadesse peita ja sealt suvise varustuse uuesti päevavalgele tuua... isegi bikiinid said esimese päikese ära näha... päikeseprillidest ei hakka üldse rääkimagi. Ka Grilli hooaeg sai avatud ja seda ei tea enam keegi, et mitu kilo šašlõkki juba süte kohal ära küpsetatud on :P
Kokkuvõttes mõnus, mõnus, mõnus....
Aga mis nüüd... hommikusest päikesest on järel ainult mälestus, taeva vallutasid suured mustad pilved ja kolistab nii mis jube... Kui uskuda vanarahva tarkusi siis hakkas vanapagan silku sööma, sest öeldakse ju, et kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb... loodetavasti jäävad need silgud talle kurku kinni...
Iseenesest muidugi tore, kui arvestada ühte teist vanarahva tarkust, nimelt seda kus öeldakse, et kevadel enne esimest äikest maas istuda ei või , kuna see on siis alles mürgine... nu sellega ei tohiks nüüd enam probleemi olla äike olnud ja mätas kuiv :) (eeldusel, et vihm järgi jääb ja laseb maal ära kuivada).
Aga ikkagi... projekt "Suveks grillmajake" saab ju kannatada tänu sellele tobedale äikesele... "ehitus insenerid" on täielikult tööle häälestadud ning tarbitud alco kogusedki lubavad hetkel veel positiivsedi töötulemusi... vihma jätkudes läheb häälestus paigast ära ning suurest masendusest, et ehitus stoppama jääb keskendututakse vaenlase (loe: alco) hävitamisele :)
Aga nu jääme lootma, et see huinjaa läheb kiirelt üle ja meeste ehitusvaim ei vaibu :) (siiani pole vaibunud... rõõm, rõõm, rõõm)
Nüüd vist olen oma kodaniku kohust täitnud ja parasjagu ilmast seletanud, ei saa just öelda, et kergem oleks hakanud aga samas kes teab milleks see hea võib olla... iga asi pidi ju millekski hea olema nii, et jään lootma... kuigi jh lootus pidi lollide lohutus olema... AGA Jumal pidi lolle ja joodikuid hoidma ... esimeste alla võin ennast vabalt liigitada viimati mainitute hulka siiski veel ei küündi... väga ei püri ka sinna poole ... äkki saab minustki veel kunagi asja :)