Peavalu lasteaiaga.....

Nagu enamus teavad sai mõni aega tagasi elukohta vahetatud, lasnamäe betooni vahelt otse metsa... mõnus. Ei mingied venelasi, närvihaigeid naabreid ja perverdist kajakaid :) See eest aga ehe loodus: maja kõrval tiigis kobras, metsas kitsed, jänesed, rebased, põdrad ja igasugu muud elukad, kes ei pea paljuks ennast ka näidata. Peaaegu iga päev näeb mõnda tegelast, rabakana on juba igahommikune tervitaja tööle sõites :) Isegi nugise nägin oma silmaga ära, valis teine just sellise aja jooma minemiseks, kui mina veehoidla kaldal uisutamas käisin... Lisaks põnevatele metsloomadele on minu jaoks lausa hindamatu väärtusega privaatsus... lähimad naabrid on umbes 2 km kaugusel ja see juba on midagi. Kui tuju peaks tulema võiks kasvõi palja tagumikuga mööda õue ringi lipata ja keegi kurat ei kobise :)
Aga mitte sellest ei pidanud ma ju rääkima.... Elukoha vahetusega seonduvad kahjuks ka ebameeldivamad pooled... see, et teekond tööle pikenes 30km võrra polegi kõige hullem traagika, sest lahkun kodust ainult 15 mintsa varem, kui lasnamäel elades aga tööle jõuan samaks ajaks. Probleemiks on saanud aga hoopis Merybeli lasteaias käimine. Lasteaed lasnamäel on tore küll aga logistiliselt asub see meie jaoks ikka väga kehvas kohas... Seega tekkis mõte, et paneks ta siis kodu lähedale Kuusallu lasteaeda... hommikul koolibuss viib ja õhtul toob tagasi ka, mugav ja ajasäästlik, seda enam, et noorem seltskond enivei käib ju iga päev selle sama bussiga Kuusallu kooli, laps ei peaks ennast üksikuna ka tundma omad oleks koguaeg seltsiks. No mõte iseenesest aus ju... kuid nagu tavaliselt ikka on olemas see kurjakuulutav AGA.... nii ka selles loos... Võtsisn siis kätte ja helistasin sinna lasteaeda, et uurida kas ja mis tingimustel on võimalik last nende juurde saada. Kõigepealt olid kaigasteks kodarates ebaõnnestunud katsed juhatajat kätte saada, kuna tema telefon otsustas ennast faxi peale lülitada nii pea, kui keegi sisse helistada püüdis. Lõpuks helistasin mingil suvalisel numbril mille nende kodulehelt leidsin ja peale mitmeid minuteid väldanud suunamisi ja erinevate inimestega rääkimist sain ka kauaoodatud juhataja toru otsa. No rääkisin siis oma mure ära, et tahaks last teie lasteaeda panna ja seega sooviks teada mis tingimused jne... Tädi kuulas kenasti ära mind ja siis teatas:"Tooge meile avaldus sooviga laps meie lasteaeda panna ning koopia lapse sünnitunnistusest, kui hästi läheb siis 2-3 aasta pärast võtame Teiega uuesti ühendust!" .............................. Säh sulle siis................... Esimese hooga ei osanud ma ei ööd ega mütsi öelda ja esimene asi mis pähe turgatas sai ka torusse öeldud, ehk siis, et selle aja peale pole meil seda kohta enam vajagi, sest siis läheb laps juba kooli :) Selle peale tädi kohe uurima, et kui vana laps siis on, saanud vastuse teatas, et noh heal juhul koolieelsel aastal saaks koha, sinnani peate ise hakkama saama... Ja sellega kõne ka lõpetati. Hiljem sain teada, et koolieelsesse rühma on omavalitsusel kohustus lapsele koht tagada, eks siis sellest ka tädi ülevoolavalt "lahke" lubadus et heal juhul ehk... Negatiivselt mõjus ka tädi suhtumine, no kui pole kohti siis tuleb seda mõista aga minu arust peaks ühels lasteaia juhatajal ikka elementaarsest viisakusest olema miskit külge jäänud. Ei teki just eriti suur usaldus sellise koha vastu, kus isegi juhataja ei mõista teiste inimestega normaalselt suhelda... mind pani küll mõtlema, et ei tea kas olekski tahtnud oma last panna sinna, äkki on kasvatajad ka kõik sellised nähvitsad... aga nu see pole teema enam....
Kuna variant aasta oodata ja siis ehk saada koolieelsesse rühma koht meile üldse mitte ei sobi siis tuleb jätkata misiooni "Leia lapsele uus ja logiostiliselt paremas kohas lasteaed!"
Uus idee näeb siis ette, et otsime Bellale kohta mustamäel asuvatest lasteaedadest. Õnnestumise korral saan ta hommikul kenasti aeda viia ning ise tööle ja peale tööd oleks hea lähedal laps jälle aiast ära tuua, et siis koos koju sõita. Kaoks vajadus teha põige lasnamäele, et laps lasteaiast kätte saada, ning ühistransaga liikudes oleks see tunduvalt mõistlikum variant. Kuid noh elame näeme, hakkan aga lasteaedu läbi helistama ja loodetavasti ikka leiame koha. Bellaga sai juba seda lasteaia teemat arutatud ja seletatud, et tänu meie elukoha muutusele tuleb ka suure tõenäosusega lasteaeda vahetada. Arvatavasti tänu sellele jutuajamisele tuli laps hommikul mulle sülle, peale seda kui olin ta äratanud ja öelnud, et lähme lasteaeda, ning küsis: "Emme, kas siis on minujaoks kohta!" Tundus teine nii õnnetu ise seejuures, ei tea, kas tegin vea, et selle üldse enne teemaks võtsin kui midagi kindlat selgunud on.... nüüd äkki mõtleb, et tema jaoks ei olegi kusagil kohta.... loodetavasti siiski mitte... õhtul koju jõudes on ta selle ehk juba unustanud, kui ei siis tuleb veelkord selgitustööd teha...