No nii, pole minu elus viimasel ajal miskit eriti põnevat juhtunud, seega pole ka siia suurt midagi kirjutada. Võiks ju teha sissekandeid stiilis: hommikul ärkasin, läksin tööle, sõin lõunat, sõitsin koju ja keerasin magama.... Aga vot ei tee...
Aga riputan siia nüüd hoopis kellegi teise mõtted ja arutelud. Edaspidi saate tõenäoliselt lugeda Merilini mõtteid, tema enda sõnul lausa järjejutuna ;)
Aga nüüd siis asja juurde:
Minu loogika ei olegi samasugune (järjejutt).
Kõik algas 19. Aprillil, vähemalt minu jaoks. Juba siis ütles sisetunne, et asjad hakkavad muutuma. Üritasin seda ka talle selgeks teha, aga ta vaidles mulle kogu aeg vastu. Ma olen ju alati rääkinud, et minuga pole mõtet vaielda. Kui ma midagi ütlen, siis nii see ka läheb. Paar nädalat seinaga rääkimist ja lõpptulemus täpselt see, mida oodanud olin. Alguses olid mõned pistelised kohtumised. OK, väga kena...seda mu mõistus veel võtabJ Möödusid nädalad ja asi läks aina imelikumaks (vb see on lihtsalt mulle müstiline). Juba leidis ta tee naabertuppa. Noh ok..ennegi on seal teisi ööbinud. Aga nüüdseks on see lausa igaõhtune rituaal. Tuvide elu on põnev...aga ma arvan, et tuvid peaksid omaette elama. Olen kategooriliselt selle vastu, et ma peaksin tuvidega koos elama. Mind on küll rahustatud, et seda ei juhtu. Arvata on..sest tahes tahtmata kolib üks meist lõpuks välja. Aga senikaua on suht nõme ka see, kui ma ei saa laupäeva hommikul pidzaamas mööda elamist ringi tuuseldada. Sest äkki astub teisest toast välja üks tuvi ja siis on suht mark. Jah ma olen püüdnud oma loogikat muuta. Et sorry, see on minu kodu..sina oled siin võõras ja kui sulle ei meeldi, ära vaataJ Ma pidasin nädala vastu..enam ei suuda.
Järgmine müstiline asi. Tuvi tuleb ja läheb siis, kui mina maganJ Kas on põhjus selles, et ma olen liiga hirmuäratav? Vaevalt, pigem kardetakse, et ma hakkan oma arvamust avaldama. Sest nad teavad, et mulle miski ei meeldi. Kuigi ta väidab, et saab minust aru..siis ma ausalt ei usu seda. Ta võib ju öelda, et ei taha minu elu ebamugavaks muuta..aga samas ta ei võta ka midagi ette. Mis ma siis arvama peaks. Puhas aja raiskamine see rääkimine. Parem hoian kõik endas.
Tekib küsimus, mis mind siis häirib. Esiteks see, et sellise elu jaoks on korter vale planeeringuga. Lasnas olin ma vähemalt eraldatudJ Teiseks see, et minu loogika kohaselt on lausa ebanormaalne istuda terve päev või õhtu oma toas. Sest liikuda ei saa ju...kuri Merilin vaatab tapva pilguga..irwirw. Loogiline oleks see, et tuvid saavad kogu elamist kasutada. Hommikul koos kohvi nautida...õhtul peale tööd koos seebikaid vaadata ja maitsvat vormirooga valmistada. Aga sellise tuvid +1 elu puhul pole see võimalik.
Inimesed ongi erinevad. Mis ühele tundub normaalne on teise jaoks täiesti vastuvõetamatu. Võib-olla ma hoolin liiga palju neist. Sest mina ei suudaks nii elada..ja ma tahaks, et nemad ka end mugavalt tunneks. Mul võiks ju olla suva..aga ma ei saa. Kas ma tõesti üritan luua ideaalset maailma? Ma tahaks, et ma suudaks endast üle olla. Mul lausa keelatakse ultimaatumeid esitada...aga ma ei saaL Võib-olla tunnen ma end üksikuna...sest olen kaotanud ühe tähtsa inimese oma elust. Nüüd olen ma igavesti teisejärguline. Olen üritanud end selle mõttega harjutada..ja leian endale teisi kaaslasi, kellega aega veeta. Ma tean..me kõik saame suureks, aga ikkagi on kurbL Appi, ma olen isekas. Täpselt seda mul oligi teada vaja:S
Ühesõnaga mõtted said hetkel otsa..ma nüüd mõtlen selle üle pikalt..ja kohe kohe on tulemas järg....
Kallid
Merilin
No comments:
Post a Comment